Ohutus

 

Nanomaterjale kasutatakse paljudel eesmärkidel, näiteks toiduteaduses, ravimites, kosmeetikatoodetes, pigmentides ja elektroonikas. Mis toime on nanomaterjalidel inimtervisele ja keskkonnale? Lihtsat vastust ei ole. Kuigi teadlastel on palju kogemusi kemikaalide ohutuse ja toksilisuse hindamisel, tekitavad väga väikesed nanoosakesed endiselt tehnilisi ja teaduslikke probleeme.

Üheks selliseks probleemiks on iga nanomaterjali ainulaadsed omadused. Nanomaterjalidel on suurem eripindala kui muudel materjalidel, mis suurendab nanomaterjalide reageerivust.Suurema reageerivusega kaasnevad võimalikud tervise- ja keskkonnariskid. Mida rohkem kasutatakse nanomaterjale, seda suurem on inimeste kokkupuude nendega.

 

Nanomaterjalide katsetamise areng

Vaatamata probleemidele on nanomaterjalide võimaliku kahjuliku toime uurimisel tehtud viimasel aastakümnel suuri edusamme. Nanomaterjalide katsetamiseks on üha rohkem usaldusväärseid ja valideeritud meetodeid.

Teadlased on leidnud, et standardkatsete protokolle, näiteks OECD avaldatud kemikaalikatsete suuniseid saab sageli kasutada ka nanomaterjalide jaoks, kuid tuleb teha rohkem, et need hõlmaksid ka nanomaterjalide ainulaadseid omadusi.

 

Ühtlustatud katsemeetodid rahvusvahelise koostöö kaudu

Rahvusvahelised organisatsioonid korraldavad tihedas koostöös teadlaste ja teiste partneritega teadusuuringuid, et leida uusi ja usaldusväärseid nanomaterjalide katsemeetodeid.

Üks näide on n‑ö Malta algatus – ECHA, liikmesriikide, Euroopa Komisjoni ja tööstuse rahvusvaheline koostöö katsesuuniste arendamiseks ja muutmiseks, et tagada, et regulatiivnõuete täitmisel lahendatakse nanomaterjaliomased probleemid.

Teine näide on programmi „Horisont 2020“ kaudu rahastatav kolmeaastane projekt „NanoHarmony“, milles teadusasutused teevad tihedat koostööd OECD ja ECHAga, et kiirendada ühtlustatud katsemeetodite arendamist nanomaterjalide jaoks.

Arvutimodelleerimine ja kvaliteetsed andmed nanomaterjalide omaduste prognoosimiseks

Nanomaterjalide reageerivust eri tingimustes mõjutab palju tegureid, näiteks suurus, pinne ja transpordiprotsessid. Sel põhjusel on peale tavapäraste katsete vaja ka prognoosivat modelleerimist. See tähendab materjali eeldatava käitumise järeldamist andmete põhjal, mis on eri ainete, tingimuste ja kasutusviiside kohta juba olemas.

Organisatsioonid, näiteks OECD, ECHA ja Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) toetavad teaduskogukonda, et arendada kemikaalide rühmitamise ja analoogmeetodite raamistikku ning jätkuvalt edendada nanomaterjalide korral arvutimodelleerimise kasutamist, näiteks (Q)SAR-mudeleid. Selleks on olemas ka ELi rahastus.

Kui suudame prognoosida teatud materjali käitumist, on lihtsam ohutult arendada uusi nanomaterjale ja kõrvaldada võimalikud ohtlikud nanomaterjalid juba tootearenduse etapis.