Toksilisus

Osa kemikaale on terviseohtlikud. Tavaliselt on kemikaali toksilisuse kohta teada seda rohkem, mida kauem on kemikaal olnud turul ja mida laialdasemalt on seda kasutatud. Nanomaterjalidega võib olla teisiti, sest nende kasutamine ühiskonnas on levinud kiiresti. Oluline uurida nanomaterjale, et leida, kas need on ohutud, ja vastasel juhul otsida võimalusi inimtervise kaitseks. 

Kemikaali toksilisuse uurimisel kasutatakse valideeritud katseprotokolle. Nanomaterjalide korral keskendutakse nendes uuringutes peamiselt järgmisele. 

  • Akuutne toime. See ilmneb naha ärrituse või söövitusena või silmade, nina või kurgu ärritusena. Selle toime uurimiseks kantakse sageli katsematerjali rekonstrueeritud inimkudedele või loomadele. Mõnel nanomaterjalil võib olla kahjulikum toime neelamisel, sissehingamisel või kokkupuutel nahaga. Eluohtlikku toimet katsetatakse peamiselt loomadel, kuid ka katsed rakukultuuridega võivad näidata suurt toksilisust.
  • Allergiline toime. Sensibiliseerimiskatsetega kontrollitakse, kas nanomaterjal võib näiteks kokkupuutel nahaga tekitada allergilisi reaktsioone. Mõnda sellist toimet saab juba uurida mitteloomsete meetoditega. Nanomaterjalid võivad põhjustada ka hingamiselundite sensibiliseerimist, näiteks astmat. Praegu puuduvad regulatiivse heakskiiduga loomkatsemeetodid, millega hinnata hingamiselundite sensibiliseerimist. Seega kasutatakse selliste sümptomitega inimeste andmeid, et kinnitada, et selle toime põhjustab kemikaal.
  • Toime sihtelunditele. See mõjutab teatud elundi talitlust või põhjustab muutusi elundi kudede struktuuris, mis tekitab halvimal juhul vähktõbe. Toime võib olla ka lokaalne, näiteks pärast nanomaterjali sissehingamist tekkinud kopsukahjustus. Kõige kahjulikuma toime avaldumiseks peab kokkupuude kestma tavaliselt nädalaid või kuid. Toksilisust sihtelundi suhtes uuritakse peamiselt rottidel.
  • Mutageenne toime. Mutatsioonideks nimetatakse organismide geneetilise materjali või rakkude muutusi. Nanomaterjali võimaliku mutageense toime uuringutes kasutatakse sageli rakukultuure. Mutageense toimega nanomaterjal võib paljudel juhtudel põhjustada ka vähki.
  • Toime reproduktiivsusele. Toime reproduktiivsusele hõlmab muutusi viljakuses või loote arenguhäireid. Naistel võib see tähendada raskusi rasestumisel ja meestel seemnerakkude muutusi. Reproduktiiv- ja arengutoksilisuse uuringud toimuvad seni veel loomuuringutena, mõnikord mitme põlvkonna uuringuna.

ELis tuleb hinnata nanomaterjalide ohtlikke omadusi ja tagada nende ohutu kasutamine.

Ohtlike nanomaterjalide korral saab inimtervise kaitseks võtta mitmesuguseid regulatiivmeetmeid, näiteks kehtestada neile kogu ELis ühtlustatud ohuklassifikatsioon ja kanda ohuteave neid nanomaterjale sisaldava toote märgistusele.