Nanomaterjalid

Nanomaterjalideks peetakse tavaliselt osakesi, mille suurus on umbes 1–100 nanomeetrit (nm). Ent õiguslikus kontekstis ei ole oluline mitte ainult suurus, vaid ka muud aspektid, mis tuleb kindlaks määrata enne, kui teatud materjali võib pidada nanomaterjaliks.

Illustration of nanomaterial size

Õiguslikus kontekstis esitas Euroopa Komisjon soovituse selle kohta, kuidas määratleda nanomaterjali üksnes materjali koostisosakeste suuruse põhjal, ilma ohtu või riski arvesse võtmata. See määratlus hõlmab looduslikke, juhuslikke või tööstuslikult toodetud materjale ja sellele toetub õigusnormide rakendamine kõnealuse materjalirühma suhtes. Sellest hoolimata on mõnes õigusloomevaldkonnas nanomaterjalidega seotud juriidiliste kohustuste ajend see, et neil võivad olla suuremate osakestega võrreldes teistsugused omadused.

Nanomaterjalid tekivad ka looduses, näiteks tolmus või vulkaanilises tuhas. Samuti võivad need tekkida tahtmatu inimtegevuse tagajärjel (nt autode heitgaasid, küünalde põletamine). Aastaid on teatud nanomaterjale toodetud tööstuses. Teaduse kaasabil suudame selliseid osakesi või materjale nüüd ka tehislikult toota, kasutades projekteerimist aatomi tasemel (alt üles teostatavad menetlused).

Kiire laienemine

Oma suuruse tõttu võivad nanomaterjalidel olla ainulaadsed keemilised, füüsikalised, elektrilised ja mehaanilised omadused, mis on samasuguste ilma nanovormideta materjalidega (mida tihti nimetatakse tavaolekus aineteks) võrreldes tugevamini väljendunud. Kõnealused omadused võivad need muuta eriti sobivaks paljude kasutusalade jaoks. Samuti võib samal nanomaterjalil olla palju nanovorme, mis põhinevad suuruse, koostisosakeste kuju, pinnamodifikatsioonide või -töötluste erinevustel.

Nanotehnoloogia laieneb kiiresti ja suur hulk Euroopa turul olevaid igapäevatooteid sisaldab nanomaterjale. Heitke pilk näiteks parematele ja säästlikumatele akudele, pinnakatetele, antibakteriaalsetele rõivastele, kosmeetikatoodetele ning toiduainetele.

Samuti avavad nanomaterjalid märkimisväärseid tehnilisi ja kaubanduslikke võimalusi. Euroopa Komisjon peab nanotehnoloogiat põhiliseks progressi võimaldavaks tehnoloogiaks. Ennustatakse, et selle valdkonna kogemustel ja oskusteabel on oluline roll ELi tulevases majanduskasvus.

Ent nanomaterjalide kasutuse kiire kasv koos nende iseloomulike omadustega tõstatab küsimusi selle kohta, millist võimalikku mõju avaldavad need tervisele ja keskkonnale. On selge, et tuleb asjakohaselt hinnata ja hallata võimalikke riske, mida need materjalid võivad põhjustada, ning eriti nende osakeste pinna modifitseerimise mõju.

Categories Display