Nanomaterjalid on keemilised ained

 

Nanoskaalas olevaid osakesi saab valmistada paljudest erinevatest ainetest, nt süsinik, metallid, metalloksiidid ja polümeerid. Raske on pakkuda praegu turul olevate nanomaterjalide täpset arvu ja veelgi keerulisem on hinnata, kui palju on veel võimalik laborikeskkonnas toota.

REACH-määruse kohaselt on tootjatel ja importijatel juriidiline kohustus registreerida ja näidata ohutut kasutust, seda kohaldatakse ka nanovormidega ainete suhtes. Teisalt, üksnes üksikutes ELi määrustes (nt kosmeetikavahendeid ja uuendtoitu käsitlevad määrused) on sõnaselged juriidilised nõuded nanomaterjalide kohta. Kuna REACH-määruses puuduvad sõnaselged sätted nanomaterjalide kohta, on tagajärjeks vaid üksikud nanospetsiifilist teavet sisaldavad registreerimised.

Samal ajal ei takista erisätete puudumine ettenägelikel ettevõtetel läbipaistvalt teavitada registreerimisega hõlmatud aine nanovormidest. Nanospetsiifilise teabe esitamine on tehtud võimalikuks alates 2010. aastast, kui IUCLIDi lisati vabatahtlikult täidetav märkeruut. Ent sellegipoolest on tootjad/importijad valinud märkeruudu kasutamise vähem kui 25 nanovormiga aine puhul.

Kui kasutati vabatahtlikult täidetavat märkeruutu või kui on muid märke nanospetsiifilisest teabest, saate nende ainete kohta lisateavet, kasutades seda ECHA teabe levitamise veebilehe linki. 

 

REACH on kemikaalide üldine määrus. Seetõttu on REACH-määruse keemiliste ainete määratlus oluline palju laiemas tähenduses, sest selle mõisteid kajastatakse muudes õigusaktides:

„Aine – looduslik või tootmismenetluse teel saadud keemiline element või selle ühendid koos püsivuse säilitamiseks vajalike ja tootmismenetlusest johtuvate lisanditega, välja arvatud lahustid, mida on võimalik ainest eraldada, mõjutamata aine püsivust või muutmata selle koostist.“

On oluline märkida, et paljud nanomaterjalid esinevad looduses ega pruugi seega jääda praeguste toodetud aineid käsitlevate kemikaaliõigusaktide (nt REACH-määruse) kohaldamisalasse, kui neid ei ole mingil moel tahtlikult keemiliselt modifitseeritud. Muud nanomaterjalid tekivad kõrvalsaadustena, nt fossiilkütuste põlemisel diiselmootorites. Sellised osakesed kuuluvad siiski erinevate keskkonnamääruste (nt välisõhu kvaliteeti tagavate määruste) kohaldamisalasse. 

Kas kusagil leidub veel nanomaterjale?

ELi turul olevate nanomaterjalide tegeliku arvu hinnangud on erinevad.

Tõenäoliselt on turul nanovormidega aineid rohkem kui praegu REACH-määruse kohaselt registreeritud aineid. Selleks on hulk põhjuseid, sealhulgas:

  • õiguslik ebakindlus: kuigi mõiste „aine“ hõlmab nanomaterjale, nagu ka REACH-määruse kohaldamisala, ei ole määruses nanomaterjale sõnaselgelt nimetatud ega sätestatud sõnaselgeid nõudeid. Mõned tootjad/importijad võivad tõlgendada seda oma registreerimistoimikutes nanospetsiifilise teabe esitamise kohustuse puudumisena. Euroopa Komisjon valmistub praegu parandama REACH-määruse lisasid, et muuta ainete nanovormidele esitatavad nõuded selgesõnaliseks;
  • probleemid hindamisel: kuigi mõiste „nanomaterjal“ on lihtne, ei ole selle hindamine, kas aine vorm on nanovorm, sageli lihtne. Selleks läheb vaja täpseid ja mõnikord kalleid instrumente. Seetõttu võivad tootjad/importijad otsustada katset mitte teha, kui katse tegemiseks puuduvad sõnaselged juriidilised nõuded;
  • väikesed kogused: mõningaid nanovormidega aineid võib olla turul nii väikestes kogustes, et neid ei ole vaja REACH-määruse kohaselt registreerida. Väikestes kogustes kemikaalide (1–100 tonni aastas) registreerimise tähtpäev on 31. mai 2018.

Võib olla palju põhjuseid, miks registreeritud, nanovormidega ainete arv on väike. Samuti on tõenäoline, et on hulk registreeritud aineid, mis on toodetud või viidud turule nanomaterjalidena, kui ettevõtted on otsustanud registreerimistoimikus nanospetsiifilist teavet sõnaselgelt mitte esitada.

Sellest hoolimata eeldatakse, et kui regulatiivsed küsimused on lahendatud, kasvab REACH-määruse rakendamisel kogutud saadaolev nanospetsiifilise teabe hulk.  

Categories Display