Nanomaterjale toodavad ja kasutavad paljud Euroopa tööstusharud, sealhulgas kemikaalide tootmise sektor. Nende materjalide tootmist ja kasutamist reguleerivad nii ELi kui ka siseriiklikud õigusaktid. Tööandjad peavad veenduma, et töötajatel on olemas teadmised ja varustus nende materjalide ohutuks kasutamiseks.  

Kuna nanotehnoloogiat kasutatakse mitmesuguste toodete ja lahenduste tootmiseks, võivad paljud töötajad nendega oma töökohal kokku puutuda. Sageli toodetakse nanomaterjale suletud süsteemides, kuid kokkupuude võib aset leida lõpptoodete hooldamisel või käsitsemisel.

Nanomaterjale kasutavad ka allkasutajate tööstusharud, nt auto-, kosmeetika-, elektroonika-, ravimi-, meditsiinitehnoloogia- ja tekstiilitööstus. Kui nanomaterjale kasutatakse pigmentidena (näiteks tööstuslikul pritsimisel), ei saa kokkupuudet välistada. Seetõttu võib sellise kasutusega kaasneda ventileerimise või isikukaitsevahendite (nt kinnaste) kasutamise soovitus. Ent sellest ei pruugi piisata ohutu kasutuse tagamiseks ning seetõttu on olemas ka juriidilised nõuded, mille kohaselt tuleb töötajaid vastavalt koolitada, et nad oleksid võimelised oma tööd ohutult tegema.

Nanomaterjalide kasutamine töökohal ei tähenda seda, et on olemas risk või et riski ei saa kontrollida.

Risk võrdub oht × kokkupuude. Nanomaterjali ohtlikud omadused määravad ära selle keemiline koostis ja füüsikalised omadused, nt suurus, kuju ja kristallistruktuur ning selle (öko)toksikoloogilised mõjud.

Praegu kahtlustatakse, et teatud liiki nanomaterjalid (nt pikad jäigad kiud, mis jäävad kopsudesse) võivad põhjustada fibroosi ja/või põletikku. Seevastu näib terve nahk suhteliselt vastupidav, ka nanosuuruses osakestele. Kui nanomaterjalid suudaksid kehas püsida, suurendab see nende võimet kahju tekitada.