European Observatory for Nanomaterials

ELis reguleerivad nanomaterjale samad määrused, millega tagatakse kõigi kemikaalide ja segude ohutu kasutamine. See tähendab, et hinnata tuleb ainete nanovormide ohtlikke omadusi, et tagada nende ohutu kasutamine.

Standardne ja ühiselt kokku lepitud määratlus aitab reguleerivatel asutustel neid aineid tuvastada ja teha nende kohta otsuseid.

Euroopa Komisjon on vastu võtnud soovituse nanomaterjali määratluse kohta.

Soovituses määratletakse nanomaterjal kui

looduslik, juhuslikult tekkinud või tööstuslikult toodetud materjal, mis on sidumata olekus või esineb kämbu või pahma kujul ning mille lõimisest vähemalt 50 % moodustab fraktsioon osakestest, mille üks või mitu välismõõdet on vahemikus 1–100 nm.

Konkreetsetes olukordades ning kui see on põhjendatud keskkonna-, tervise-, ohutuse- või konkurentsivõimeküsimustega, võib lõimist iseloomustava suurusvahemiku piirmäära 50 % asendada piirmääraga vahemikust 1–50 %.

Erandina käsitatakse nanomaterjalina fullereene, grafeenihelbeid ja ühekordse seinaga süsiniknanotorusid, mille üks või mitu välismõõdet on alla 1 nm.

Selles kontekstis tähendab „sidumata olek“ tekkivaid osakesi. Kämp (agregaat) on tugevalt seotud või liitunud osakestest koosnev osake ja pahm (aglomeraat) on nõrgalt seotud osakeste või agregaatide kogum, mille välispindala on sarnane selle üksikute koostisosade pindalade summaga. Agregaadid ja aglomeraadid tekivad osakeste omavahelisel koostoimel või koostoimel neid ümbritseva keskkonnaga, näiteks orgaanilise ainega.

Eri rõhuasetus, erinevad määratlused

Mitmesugused ELi asutused on kasutanud komisjoni määratlust ning kohandanud seda vastavalt konkreetsetele reguleerimisvajadustele.

Mõni näide:  

• Biotsiidimääruses kohaldatakse nanomaterjali määratlust toimeainete ja mittetoimeainete suhtes ning seda määratlust laiendatakse konkreetsetele materjalidele, mille välismõõtmed on alla 1 nm, säilitades soovituse määratluses kasutatud suurusjaotuse künnise ≥50%. Et määrus keskendub kokkupuutele turustatavate toodetega ja nende riskidele, on määruse nanomaterjali määratluses selge sõnaga sätestatud, et tootes nanomaterjalide kasutamise korral tuleb eraldi hinnata materjali ohtlikkust inimeste ja loomade tervisele ning keskkonnale, hõlmates nii toimeaineid kui ka mittetoimeaineid.
• REACH-määruses kohaldatakse Euroopa Komisjoni määratlust, kuid termini „nanomaterjal“ asemel kasutatakse terminit „nanovormid“. Määruses järgitakse põhimõtet „üks aine – üks registreerimine“, mis tähendab, et kõik aine nanomaterjalid tuleb registreerida koos. Et iga nanomaterjali omadused, näiteks suurus ja kuju, mõjutavad nende võimalikku ohtlikkust, tuleb aine kõiki vorme hinnata eraldi. Nanovormi mõiste võeti kasutusele eesmärgiga selgitada, et aine kõiki nanomaterjalivariante tuleb hinnata eraldi.
• Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) käsitleb ainult toodetud nanomaterjale, sõltumata nende jaotumisest, sest keskendub toidu ja toidulisandite määrusele, milles käsitletakse tahtlikult lisatud nanomaterjale.