European Observatory for Nanomaterials

Nanomaterjalid mõjutavad toiduainesektorit üha rohkem. Toimub uurimis-arendustegevus, et uurida võimalikke eeliseid ja riske, mis on nanomaterjalide kasutamisel toidus toidu omaduste, näiteks maitse või tekstuuri muutmiseks. Et toidu- ja söödaahelas kasutatakse nanomaterjale üha rohkem, on oluline teada nanomaterjalide omadusi ja leida, kas need võivad tekitada tervise- või keskkonnaprobleeme.

Euroopa Liidus vastutab toidus, söödas ja toiduga kokku puutuvates materjalides nanomaterjalide kasutamise riskihindamise eest Euroopa Toiduohutusamet (EFSA). Riskihindamisega kontrollitakse, kas esineb riske, mida tuleb arvestada enne kasutusala autoriseerimist. Hindamisi teevad EFSA teaduskomisjonid, kuhu kuuluvad sõltumatud eksperdid kogu Euroopast. Seejärel otsustavad liikmesriigid ja Euroopa Komisjon, kas kasutusala autoriseerida. Autoriseeringus sätestatakse nanomaterjalide kasutustingimused ja märgistusnõuded.

Euroopa Liidus on juba olemas mitu õigusakti, mis käsitlevad nanomaterjalide kasutamist toiduainesektoris.

Uuendtoit

Euroopa Liidu õiguse kohaselt on uuendtoit toit, mida kuni 15. maini 1997 (mil jõustus esimene uuendtoidu määrus) oluliselt ei kasutatud. Uuendtoit võib olla hiljuti välja töötatud toiduaine, uuenduslik toiduaine, uute tehnoloogiate ja tootmisprotsessidega toodetud toit ning toit, mida on traditsiooniliselt kasutatud väljaspool Euroopa Liitu. Uuendtoiduks peetakse ka toitu, mis koosneb tehisnanomaterjalidest või sisaldab neid. Uuendtoidu määruses määratletakse, mis on tehisnanomaterjal; sama määratlust kasutatakse ka tarbijatele toidualase teabe esitamise määruses.

Uuendtoidu määruses sätestatakse kohustused tehisnanomaterjalide korral (tehisnanomaterjalid on nanomaterjalid, mille eriomadused on tahtlikult välja töötatud), sealhulgas uuendtoidu Euroopa Liidu turule viimise nõuded, näiteks Euroopa Komisjoni eelnev luba materjali jaoks. Uuendtoit saab ELis kasutamiseks heakskiidu üksnes siis, kui see ei tekita ohtu rahvatervisele, ei põhjusta sarnase toiduga asendamise korral toitainevaegust ega ole tarbija jaoks eksitav.

Nanomaterjalid toidu lisaainetena

Toidu lisaainete määruses on kasutada lubatud toidu lisaainete, ensüümide ning lõhna- ja maitseainete loetelu. Kui juba heakskiidetud lisaaine tootmisprotsessis või lähteainetes tehakse muudatusi, peetakse seda muuks lisaaineks ja seda tuleb hinnata uuesti. Lähteainete oluline muudatus on näiteks osakeste suuruse muutmine, ka nanotehnoloogiat kasutades.

Tehisnanomaterjale sisaldavate toiduainete märgistamine

Tarbijatele toidualase teabe esitamise määruses sätestatakse toiduaine koostisosade märgistamise eeskirjad, sealhulgas toiduainetes sisalduvate tehisnanomaterjalide korral. Määruse kohaselt tuleb koostisosade loetelus selgelt märkida kõik koostisosad, mis on tehisnanomaterjalid. Selliste koostisosade nimetusele peab sulgudes järgnema sõna „nano“.

Nanomaterjalid toiduga kokkupuutuvates plastmaterjalides

Toiduainete tarneahelas kasutatakse toiduga kokkupuutuvaid materjale laialdaselt toidu transportimiseks ja kaitsmiseks: need on näiteks võileiva- ja piimapakendid. Mitme õigusakti eesmärk on tagada, et ohtlikud kemikaalid ei satuks toidu sisse – need on näiteks üldised toiduga kokkupuutuvaid materjale käsitlevad õigusaktid ja toiduga kokkupuutuvate plastmaterjalide määrus.

Viimases käsitletakse osaliselt ka kemikaalide võimalikku vabanemist toiduga kokkupuutuvatest materjalidest ning seda, kuidas vältida nendes materjalides ohtlike kemikaalide kasutamist. Määruses sätestatakse toiduga kokkupuutuvate plastmaterjalide koostise eeskirjad ja kehtestatakse selliste ainete liidu loetelu, mida on lubatud kasutada toiduga kokkupuutuvate plastmaterjalide tootmisel. Määruses kehtestatakse ka nende ainete kasutamise piirangud ning sätestatakse plastmaterjalide ja ‑esemete nõuetele vastavuse määramise eeskirjad.

Mitmekihilistes materjalides või toodetes tohib plastikiht, ka siis, kui see ei ole toiduga otseses kokkupuutes ja seda eraldab toidust funktsionaalne tõke, sisaldada nanovormis aineid ainult siis, kui nanovormi kasutamine on otseselt lubatud.

Nanomaterjalid toiduga kokkupuutuvates aktiivsetes ja intelligentsetes materjalides

Toiduga kokkupuutuvad aktiivsed ja intelligentsed materjalid pikendavad säilivusaega, säilitades või parandades pakendatud toidu seisundit, sest vabastavad toitu aineid või imavad neid toidust või toidu keskkonnast. Näited: toiduainepakendid, söögiriistad, nõud ja lõikelauad.

Euroopa Liidu aktiivsete ja nutimaterjalide ja esemete määruses sätestatakse, et koostatakse liidu loetelu ainetest, mida on lubatud kasutada aktiivsete ja intelligentsete materjalide tootmisel.