Nanomaterjale kasutatakse värvides ja pinnakatetes, näiteks vastupidavuse parandamiseks või uute funktsioonide pakkumiseks, s.t kergesti puhastatav vett ja mustust tõrjuv toime, mikroobivastane toime või kriimustuskindlus. Praegu on kõige olulisemad nanomaterjalid värvi- ja pinnakatete tööstuses nanosuuruses titaandioksiid ning ränidioksiid. Nanotitaandioksiidi kasutatakse pinnakatetes peamiselt selle fotokatalüütilise aktiivsuse tõttu, mille tagajärjeks on isepuhastuvad pinnad. Sünteetilise amorfse ränidioksiidi lisamine võib parandada värvipinna kõvadust, hõõrdkulumis-, kriimustus- ja ilmastikukindlust. Lisaks uuritakse praegu nanosuuruses hõbeda, tsinkoksiidi, alumiiniumoksiidi, tseeriumdioksiidi, vaskoksiidi ja magneesiumoksiidi võimalikku kasutamist värvides tulevikus.

Tindid ja toonerid võivad nanomaterjale sisaldada mitmel põhjusel. Juba tintide ja toonerite pigmendid võivad sisaldada nanoosakesi, kusjuures pigmendiosakeste suurus võib mõjutada trükkimisel saadavaid värvitoone. Jugatrükis kasutatavad pigmendid võivad nanomaterjale sisaldada selleks, et vältida düüside ummistumist.

Farmaatsiavaldkonnas kasutatakse nanomaterjale peamiselt abiainetena, s.t ainetena, mis on ravimile vehiikuliks või kandeaineks, jäädes ise samal ajal inaktiivseks. Mitmed tabletid, suposiidid ja kreemid sisaldavad nanomaterjale, nt sünteetilist amorfset ränidioksiidi, mida kasutatakse toimeainete viskoossuse ja ühtluse kontrollimiseks. Lisaks on hõbeda nanoosakesi kasutatud aastaid antibakteriaalsete ainetena haavade sidumisel.

Nanotehnoloogial on tähtis roll ka kosmeetikatööstuses. Nanomaterjale leidub paljudes kosmeetikatoodetes, sealhulgas niisutajates, juuksehooldustoodetes, päikesekaitse- ja jumestusvahendites. Isikliku hügieeni toodetes nanoosakeste kasutamise peamised eelised on kosmeetikatoote koostisainete (nt vitamiinide, küllastumata rasvhapete ja antioksüdantide) stabiilsuse parandamine, kapseldades need nanoosakestesse; naha tõhus kaitse kahjulike ultraviolettkiirte eest; esteetiliselt nauditavad tooted (nt mineraalsetes päikesekaitsevahendites võimaldab aktiivse mineraalaine väiksemate osakeste kasutamine neid peale kanda ilma märgatavat valget kihti jätmata); toimeaine suunamine soovitud rakkudesse või elundisse, ning need võimaldavad toimeaineid kontrollitult vabastada pikema toime tagamiseks, s.o oskusteave, mida uuriti ka farmaatsiatoodete väljatöötamisel.

Rehvides ja muudes kummitoodetes kasutatakse tahma ja muid sarnaseid nanomaterjale kummimaterjali tugevdamiseks. Samal otstarbel võidakse kasutada ka ränidioksiidi. Sellega pikendatakse rehvide kasutusiga ja vähendatakse nii tarbijate kui ka rehvitootjate kulusid.

Teatavates elektroonikaseadmetes, näiteks arvutiekraanides, kasutatakse nanotehnoloogiat kaalu ja elektritarbimise vähendamiseks. Nanotehnoloogia võimaldab olulist elektrienergia säästu, tagades seejuures suurema töökiiruse. Samuti on nanotehnoloogiat võimalik kasutada arvutikiipide valmistamisel ning selleks, et vähendada trükkplaatide transistoride suurust. Peale selle on nanotehnoloogia abil suurendatud arvutite kiirust ning kõvaketaste ja väliste salvestusseadmete mahutavust. Turule on jõudnud ka uudsed teleriekraanid, mis on valmistatud kvantpunktide ehk pooljuhtnanokristallide tehnoloogiaga.

Plastitööstus on valdkond, kus nanotehnoloogiat kasutatakse laialdaselt. Nanokomposiitide ehk nanomaterjale kasutavate tugevdatud polümeeride väljatöötamine on üks olulisimaid kasutusalasid (uute) materjalide valdkonnas. Nanotehnoloogia abil tugevdatud termoplast talub kuumust, aeglustab leegi levikut, pakub stabiilsust ja on võimeline elektrit juhtima. Näiteks titaannitriid on väga tugev materjal, mida kasutatakse plastis (nt polüetüleentereftalaadist (PET) kolvides), et parandada selle füüsikalisi omadusi ja PET-tootmisprotsesside tõhusust.

Paljud laialdaselt kasutatavad tekstiilid sisaldavad tänapäeval nanomaterjale. Mõni beebidele mõeldud tekstiil võib olla kaetud nanohõbedaga, et tagada antibakteriaalne kaitse. Nanotitaandioksiid tagab rannariiete UV-kaitse. Paljud veekindlad pealisjoped ja pritsmekindlad laudlinad on kaetud sünteetilise amorfse nanovormis ränidioksiidiga. Hõõrdkulumiskindluse parandamiseks saab tekstiile katta nanovormis alumiiniumoksiidi, süsiniknanotorude või sünteetilise amorfse nanovormis ränidioksiidiga.

Pehmetes mänguasjades kasutatakse nanomaterjale enamasti antimikroobsete omaduste tagamiseks, et mänguasjad püsiksid puhtana ja oleksid vastupidavamad. Ka lastele mõeldud värvid võivad sisaldada nanomaterjale, kuna neid kasutatakse paljudes pigmentides.

Spordivarustuse puhul on kõige kasutatavam nanomaterjal süsiniknanotorud. Neid kasutatakse laialdaselt kergema, kuid ühtlasi jäigema varustuse tootmiseks (nt tennisereketid, golfikepid ja jalgrattaraamid).

Euroopa Liidus kiidetakse heaks üha suuremal arvul biotsiidide toimeaineid. Mõningate koostisosade nanosuuruses valmistamine võib tulevikus pakkuda teatavat kasu biotsiidide kasutamisel, ehkki nanomaterjale sisaldavate biotsiidide puhul võib olla vaja eraldi heakskiitmis- ja riskihindamismenetlusi. Kui biotsiid sisaldab nanomaterjale, peab koostisosade loetelus olema esitatud konkreetse nanomaterjali nimetus koos märkega „nano“.

Nanotehnoloogiat kasutatakse ka toiduainesektoris. Seniste peamiste arengusuundade eesmärk on muuta toidu koostisosade tekstuuri, kapseldada toidu koostisosi või lisaaineid, välja töötada uusi maitseid, kontrollida maitse ja/või lõhna vabastamist, välja töötada nanosensorid jälgitavuse tagamiseks ning jälgida toidu seisundit transpordi ja säilitamise ajal ja/või suurendada toitainete biosaadavust.