Keskkonnauuringud

Aastatega on suurenenud ettevaatlikkus nanomaterjalide tootmise ja kasutamise võimalike keskkonnariskide suhtes. Kuidas aitavad seda probleemi lahendada Euroopa Liidu rahastatavad teadusuuringud?

Nanomaterjalide ainulaadsete omaduste tõttu on keerukas töötada välja nende keskkonnariskide hindamise meetodeid. Nanomaterjalide keskkonnaohtude analüüsimine on keerukas ja hõlmab mitut teadusvaldkonda.

Keskkonnariskide kindlaks ja usaldusväärseks hindamiseks peavad teadlased koguma asjakohast teavet nanomaterjalide kogu olelustsükli etappide kohta, alates tootmisest kuni ringlussevõtu või jäätmekäitluseni.

See hõlmab järgmist:

  • nanomaterjali füüsikaliste ja keemiliste omaduste iseloomustamiseks vajalik teave;
  • nanomaterjali käitumine keskkonnas;
  • mis organismid puutuvad nanomaterjaliga kokku;
  • vee, pinnase ja setete nanomaterjalidega kokkupuute prognoos;
  • kas ja kuidas keskkonda sattunud nanomaterjalid muunduvad – ehk kas ja kuidas muutuvad nanomaterjalid keskkonnas esinevate muude kemikaalide, nii looduslike kui ka tehislike tõttu.

Euroopa Liidu rahastatavate uurimisprojektide eesmärk on täiustada olemasolevaid vahendeid, katsemeetodeid ja tehnikaid, millega jälgida ja mõõta keskkonnas olevaid nanomaterjale. See võimaldab teadlastel ja regulatiivasutustel saada nanomaterjalide keskkonnariskide hindamiseks senisest usaldusväärsemaid andmeid ja leida, millal on vaja võtta täiendavaid riskijuhtimismeetmeid.

Kaks Euroopa Liidu rahastatavat uurimisprojekti – nanomaterjalide riskide juhtimise projekt MARINA ja keskkonnasäästlike nanomaterjalide projekt SUN – on andnud nanomaterjalide keskkonnakokkupuute hindamisel ja realistlike keskkonnakokkupuute stsenaariumide väljatöötamisel paljulubavaid tulemusi. Projektidega on saadud ka olulisi soovitusi, kuidas täiustada praegusi nanomaterjalide katsesuuniseid, et ametiasutused saaksid välja töötada nanomaterjalide keskkonnariski hindamise paremaid katsemeetodeid ja uusi standardmeetodeid.

Categories Display