Puutume pidevalt kokku paljude kemikaalidega, sealhulgas nanomaterjalidega – näiteks sissehingatava õhu, toidu, rõivaste või spordivahendite kaudu. Nanomaterjale kasutatakse ühiskonnas laialdaselt ja puutume nendega kokku üha rohkem, seepärast on oluline mõista, mis on nende võimalik kahjulik tervisemõju.

Nanomaterjalide võimalikku kahjulikku tervisemõju hinnatakse toksikoloogiliste uuringutega, milles uuritakse konkreetset elundit (nt maks, neerud või veri) ja kokkupuuteviisi (nt neelamine, sissehingamine või imendumine naha kaudu).

Näited

• Mutageensusuuringutega uuritakse kemikaali võimet muuta raku geneetilist materjali.
• Sissehingamisel avalduva toksilisuse uuringutes hinnatakse õhus lenduvate nanomaterjalide toimet pärast sattumist kopsudesse.
• Reproduktiivtoksilisuse uuringutes vaadeldakse toimet sigivusele ja järglaste arengule.
• Nahakaudse imendumise uuringutes jälgitakse naha kaudu imendunud nanomaterjalide toimet.

Nanomaterjalide toksikoloogiliste uuringute tegemine on keerukas. Nanomaterjalide suuruse ja eripindala tõttu võib absorptsioon nendes või nende lahustuvus olla väike ning nende omaduste analüüsimine võib olla keerukam kui muudel kemikaalidel.

Üks peamisi eesmärke ohu tuvastamisel on aine koguse ja toime seose (annuse ja toime suhte) määramine. Toksikoloogilistel uuringutel saab määrata künnise, millest väiksemal annusel eeldatavasti puudub kahjulik toime. Kui künnis ületatakse, tuleb kokkupuute minimeerimiseks võimalikku riski ohjata ja hallata.