Nanomaterjalid toiduainetes
Nanomaterjale leidub toidus. Nendega võidakse suurendada toiduaine toiteväärtust või vähendada tootes lisaainete, näiteks suhkru, soola, maitse- ja lõhnaainete ning värvainete kogust.
Mõnda nanomaterjali on kasutatud toiduainetes lisaainena aastakümneid. Kaks sellist näidet on titaandioksiid, mida tähistatakse toidu lisaaine koodiga E171, ja sünteetiline amorfne ränidioksiid (SAS) ehk E551. Sünteetilist amorfset ränidioksiidi kasutatakse selitusainena jookidest hõljumi eemaldamiseks ning pulbrilistes toiduainetes paakumisvastase ainena. Nendel kasutusaladel on osa toiduainetes sisalduva sünteetilise amorfse ränidioksiidi ja titaandioksiidi osakesi tootmisprotsessi tulemusel nanomõõtmetes.
Üks arendatav valdkond on nanomaterjalide abil suurendada toidulisanditest toitainete ja muude ainete, näiteks vitamiinide ja oomega-3-rasvhapete vabastamist ja omastamist. Samuti võivad nanomaterjalid aidata levitada vees lahustumatuid aineid.
Kuigi huvitavaid rakendusi on palju, võivad need tekitada tarbijatele ohutusprobleeme. Tarbijaid kaitseb range õigusraamistik, millega sätestatakse, et nanomaterjalide kasutamise toiduainetes peavad reguleerivad asutused enne turustamist heaks kiitma ja nende võimalikke riske tuleb põhjalikult hinnata.