Õigusaktid
ELis hõlmab nanomaterjale sama range õigusraamistik, mis tagab kõikide kemikaalide ja segude ohutu kasutuse, ehk REACH- ja CLP-määrused. See tähendab, et tuleb hinnata ainete nanovormide ohtlikke omadusi ja tagada nende ohutu kasutus. Ka valdkonnapõhistes õigusaktides (nt toiduaineid, biotsiide ja kosmeetikatooteid käsitlevates õigusaktides) on olemas erisätted nanomaterjalide kohta.
Termini „nanomaterjalid“ määratlemiseks esitas Euroopa Komisjon soovituse , mis põhineb üksnes materjali koostisosakeste suurusel, ilma ohtu või riski arvesse võtmata. See määratlus hõlmab looduslikke, juhuslikult tekkinud või tööstuslikult toodetud materjale ja on aluseks õigusnormide rakendamisele selle materjalirühma suhtes. Sellest hoolimata on mõnes õigusloomevaldkonnas nanomaterjalidega seotud juriidiliste kohustuste ajend see, et neil võivad olla suuremate osakestega võrreldes teistsugused omadused.
Et aineid saaks ELis seaduslikult toota või importida, tuleb kõik REACH-määruse kohaldamisalasse kuuluvad ained registreerida. Olenevalt turule toodavast kogusest peavad tootjad ja/või importijad oma registreerimise raames esitama teabe nii inimeste tervisele ja keskkonnale avalduva mõju kui ka ohtlike nanovormide kohta – kokkupuute hinnang kasutustsükli jooksul.
Samad kohustused kehtivad nanomaterjalide suhtes. Kui ainetel on ohtlikud omadused, nõutakse klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist käsitlevas määruses (CLP), et neist ainetest tuleb teatada ECHA-le ning need tuleb märgistada ja pakendada nii, et aineid saaks ohutult kasutada.
Ettevõtted peaksid olema oma REACH-määruse kohasel registreerimisel läbipaistvad ning näitama selgelt, kuidas on nanovormide ohutuse eest hoolt kantud, kaasa arvatud seda, milliseid meetmeid on vaja, et võimalikku riski piisavalt kontrollida. ECHA juhised annavad ettevõtetele täiendavat tuge selles, kuidas oma nanovorme kindlaks teha ja nende omadustest teatada.
Lisaks REACH- ja CLP-määrusele on ELis olemas valdkonnapõhised õigusaktid konkreetsete tooterühmade jaoks. Need hõlmavad näiteks biotsiide, taimekaitsevahendeid, kosmeetikatooteid, ravimeid, mänguasju, toiduaineid ja elektroonikakaupu.
Keskkonna-, töötaja- ja tarbijakaitset käsitlevaid õigusakte rakendatakse ELis tavaliselt direktiivide kaudu. Kui nanomaterjalid kujutavad ohtu keskkonnale, töötajatele või tarbijatele, kohaldatakse õigusaktis kehtestatud üldsätteid nanomaterjalide suhtes samamoodi nagu muude ainevormide puhul. Direktiivide näideteks on veepoliitika raamdirektiiv, direktiiv töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest ning direktiiv mänguasjade ohutuse kohta.